Kogemused neuroloogilise taastusravi asutustest Ühendkuningriigis

Tänu Ühendkuningriigi psühholoogide organisatsioonide poolt antavale stipendiumile* avanes mul eelmise aasta sügisel suurepärane võimalus veeta kuu aega antud riigis tutvumaks sealse taastusravi** korraldusega. Külastasin väga erinevaid asutusi ning sain seetõttu mitmekülgse pildi erinevatest võimalustest, mida neuroloogilised patsiendid Suurbritannias kasutada saavad. Muidugi mõista on tegelikud võimalused märgatavalt suuremad ja kirjumad, mistõttu on nendes orienteerumine ja teenuste koordineerimine ka kohalikele spetsialistidele parajaks väljakutseks.

Kuna ma olen erialalt psühholoog, keskendus ka minu visiit peamiselt psühholoogide tööga tutvumisele ja erialaste kontaktide loomisele. Sooviksin käesolevas postituses tuua aga välja mõned üldisemad tähelepanekud Ühendkuningriigi taastusravi korralduse ja võimaluste kohta, mis võiksid huvi pakkuda nii Eesti teenuse pakkujatele kui ka saajatele.

Riikliku taastusravi korralduses osas on Suurbritannias võrreldes Eestiga oluliseks erinevuseks kogukondliku rehabilitatsiooni etapi olemasolu. Eestis siirdub neuroloogilise probleemiga inimene pärast esmast taastusravi perioodi enamasti koju ning jääb seal järgmist raviperioodi ootama, kodus viibimise ajal ambulatoorsete rehabiliteerivate teenuste kasutamine on erinevatel põhjustel kahjuks pigem erandiks. Suurbritannias aga algab peale taastusravilt koju naasmist kogukondlik rehabilitatsioon (community rehabilitation), mida viivad läbi inimese kodu lähedal paiknevad rehabilitatsiooni meeskonnad. Töötamine patsiendi kodu läheduses võimaldab spetsialistidel teha nendega koostööd igapäevaste oskuste treenimisel just nende enda keskkonnas. Näiteks õpetab tegevusterapeut patsiendile söögi valmistamist erinevaid abivahendeid kasutades tema enda köögis. Logopeed seevastu võib vajadusel koos patsiendiga poes käia ning toetada eneseväljendusoskuse harjutamist ostmis-olukordades. Kogukondliku rehabilitatsiooni raames toimuvad teraapiate eesmärgid on tihedalt seotud igapäevase iseseisva hakkamasaamisega. Statsionaarsel taastusravil viibides on selliseid eesmärke tihti raske seada – kõik probleemid ei ole veel silma hakanud, võimalused nendega tegelemiseks kodust eemal viibides on piiratud.

Usun, et sarnase taastusravi etapi sisseviimine Eestis aitaks palju kaasa patsientide iseseisvaks toimetulekuks vajalike oskuste järjepidevalt arendamisele.

Taastusravi korralduse sisulise poole pealt sooviksin ära märkida grupiteraapiate sagedast kasutamist. Kui Eesti taastusravi asutustes on grupitegevuste pakkumine hetkel pigem erandiks, toimusid Suurbritannias grupis nii füsioteraapia, tegevusteraapia kui ka psühhoteraapia. Seda tavaliselt muidugi lisaks individuaalsetele kohtumistele. Grupitegevuste eelistamise kasuks räägivad väga paljud tegurid. Näiteks toetab grupiteraapia lisaks teraapia peamisele eesmärgile ka suhtlemisjulgust ja enesekindlust, inimesed märkavad, et nad ei ole oma murega üksi. Teised sarnase kogemusega inimesed oskavad tihti head nõu anda või muul viisil emotsionaalset tuge pakkuda. Eestis tehakse grupiteraapiate pakkumisel esimesi samme, kuid kindlasti ei ole grupitegevused siin veel taastusravi loomulikuks osaks saanud.

Mitmes keskuses kogesin ka seda, kuidas patsiendikeskset lähenemist praktikas rakendatakse. Üheks selle mõtteviisi väljenduseks oli patsientidelt nende arvamuse küsimine ja sellega arvestamine teenuste planeerimisel. Näiteks St. Andrews´i haiglas, mis tegeleb kõige raskemate käitumisprobleemidega inimesega kogu riigis, toimusid kord nädalas patsientide kogunemised, mille käigus arutati teenuste kvaliteedi ja arendusvõimaluste üle. Lisaks patsientidele oli kohal ka vastava valdkonna eest vastutav töötaja/spetsialist. Näiteks arutleti kohtumisel, millel ka mina osalesin, menüü sobivuse üle – avaldati oma soove ning tehti ettepanek viia kord kuus sisse nö. eksootilise toidu päev, millal pakutaks näiteks aasia või mehhiko toitu.

Teiseks hästi toimivaks näiteks on Oliver Zangwill´i keskuses toimuvad keskuse programmi läbinud klientide ehk ekspertgrupi kohtumised. Kohtumisele on oodatud neuroloogiliste probleemidega inimeste arvamust küsima näiteks erinevaid teenuseid arendavad firmad, ajakirjanikud. Tegemist on mitmes mõttes väga stimuleerivate kohtumistega, millest saavad kasu kõik osapooled.

Usun, et ka Eestis võiks patsientide häält rohkem kuulda olla. Sellele saavad kaasa aidata nii teenuste arendajad, erinevad spetsialistid kui ka patsiendid ise.

Kokkuvõttes võib öelda, et kuu aja pikkune visiit oli igati stimuleeriv ja tekitas hulgaliselt uusi ideid. Kuigi saadud kogemuste läbi analüüsimine ja mõtestamine võtab aega, on sellised kogemused loodetavasti aluseks ka Eesti teenuste jätkuvale arendamisele.

Lihtsustatud skeem Suurbritannia neuroloogilise taastusravi korralduse kohta:

pic

 

Helen Pikkat, kliiniline neuropsühholoog

 

 

 

 

* Neuropsychology International Fellowship (http://www.the-bns.org/32)

** Termineid „taastusravi“ ja „rehabilitatsioon“ kasutatakse antud kirjatükis sünonüümidena. Suurbritannias tähistatakse mõlemat sõnaga rehabilitation.

Lisa kommentaar